Klienditöö praktika Ohvriabis: viimane sissekanne

Tuli vahepeal kooli nädal, kuid võtsin ühe päeva koolist, selleks, et osaleda veebikoolitusel "Lähsuhtevägivald ja sõltuvusprobleemid: sooline vaade ja ametitevaheline koostöö". Koolitus oli väga huvitav ja kaasahaarav, arutlesime erinevatel teemadel ja saime avaldada enda arvamust. Tegime harjutusi ja analüüsisime tulemusi. Koolitusel anti ülevaade, kuidas sõltuvusained toimivad arvestades soolist erinevust: Naine vs mees vs sõltuvus. Samuti vaatlesime, milline mõju ja seos on sõltuvusprobleemi tekkimisel lähisuhtevägivalla all kannatava naise elus. Koolitus oli väga hariv ja meeldejääv, osalejad olid toredad ja väga äge oli arutleda teemade üle. Tundsin end väga vabalt ja turvaliselt, enda arvamuste avaldamisel. 

Samuti osalesin lepitusteenuse teenusearenduse koolitusel. Lepitusmenetlusi viivad läbi ning lepituskokkuleppe sõlmimist vahendavad selleks väljaõppe saanud ning iseseisva pädevuse omandanud ohvriabitöötajad või muud Sotsiaalkindlustusameti teenistujad. Lepitusmenetlus viiakse läbi lähtudes taastava õiguse põhimõtetest. Lepitusmenetlus annab õigusrikkumise toimepanijale, kannatanule ja vajaduse korral teistele osalistele võimaluse turvalises keskkonnas ja lepitaja toel arutada toime pandud teoga seonduvaid asjaolusid ja mõjusid. Kordaläinud lepituse tulemusena võtab teo toimepanija vastutuse eelkõige konkreetse kannatanu ees, millist võimalust traditsiooniline menetlusviis ei paku; see omakorda võimaldab parandada kannatanu hea- ja rahulolu ning toetab toimepanija irdumist kriminaalsest käitumisest.

Tuli ka palju uusi juhtumeid, näiteks helistas üks mees kelle sõnul esines töö juures füüsilist vägivalda. Teine töötaja, meesterahvas, ründas meest füüsiliselt. Palusime tulla kohale, ning seda ta ka tegi. Mehe sõnul tuli vägivallatseja talle lihtsalt niisama kallale, enam ta töö juurde ei taha minna ning tema sõnul ei toeta teda ka ülemus. Mees on töötanud ettevõttes 29 aastat, ning plaanib nüüd eelpensionile minna. Mees pöördus ka tööinspektsiooni poole, sest tööandja ei olnud nõus hüvitist maksma ühe tööõnnetuse osas. Vägivalla intsidendi osas algatati kriminaalmenetlus, kannatanu tahtis ka teada mis karistus võib vägivallatsejale tulla. Tatjana selgitas et rahaline trahv, kuni kolm aastat vanglakaristust või võidakse ka suunata vägivallast loobujate tugiliinile. Kui aga kriminaalkaristus jääb peab hakkama vägivallatseja käima kriminaalhooldaja juures. Kannatanule soovitasime ka psühholoogi teenust. 

Uurija poolt saime infot ühe 14 aastase tüdruku kohta. Uurija sõnul ei olnud tüdruk väga huvitatud ohvriabitöötajaga suhtlema, kuid saime tema kontakti. Proovisime teda kätte saada, helistasime, saatsime sõnumeid, kuid ta ei vastanud. Nimelt kasutas kasuisa tüdruku suhtes füüsilist vägivalda. Lõi teda rihmaga, sest tüdruk ei tulnud õigel ajal koju ja ei vastanud ka telefonile. Peale intsidenti, läks tüdruk kodust ära sõbranna juurde. Nad mõtlesid mida teha ning otsustasid politseisse avalduse teha. Kaasati ka lastekaitse ning kuna tüdruk ei soovinud koju tagasi minna paigutati ta turvakodusse. Tüdruku sõnul esineb kodus joomis, ema on hetkel vanglas ning päris isaga ta ei ole enam ammu suhelnud. Samuti ei tea ta midagi enda vanavanematest. Koju kohe kindlasti ei taha tagasi minna. Turvakodus olles on paranenud tüdruku üldine enesetunne ja ka hinded koolis, tüdruk on rõõmsameelsem. Kui turvakodus saab täis kolm kuud, otsitakse tüdrukule asenduskodu. 

Tuli politseisse väljakutse, lähisuhtevägivald. Seekord vaime vägivald. Sellest perest on tulnud politseisse palju väljakutseid ning seekord teatasid lapsed. Kümne ja seitsme aastane laps. Naine on leidnud uue mehe, kellega kodus pidevalt juuakse. Kaasatud on ka lastekaise. Mehel oli tekkinud armukadedus ning tekkis vaidlus, samuti mängis muusika valjult ja kogu kodune õhkkond oli väga vaenulik ja pingeline. Tatjana läks kaasa kodukülastusele koos noorsoopolitseinikuga ja lastekaitsetöötajaga. Lapsed olid väga armsad ja sõbralikud ning oli näha, et neil on lähedusevajadus. Juhtumiga tegeleb edasi lastekaitsespetsialist. 

Oli ka paar kodukülastust piirkonna politseinikuga, kuid kahjuks politsei ei tahtnud kaasata mind. Hiljem täitsime SKAIS'i kaardid selle kohta, mis sai tehtud  ja mis räägitud. Saatsime ka välja MARAC'i kutseid.

Saime ka surmateate. Piirkonna politseinik helistas ja palus kaasa tulla surmateate viimisele. Saime politseinikuga kokku hoovis, tuli välja, et inimene, kellele peame teate viima, on politseimaja töötaja. Kuna Tatjana teadis, et ta on hetkel tööl, ei pidanud me koju ukse taha minema. Andsime naisele teade, et tema isa on surnud, tarvitanud liiga palju tablette.  Naine ütles, et isa elas Tallinnas ning väga temaga ei suhtle. Ütles, et nägi teda paar päeva tagasi unes, ning sellest saati on enesetunne olnud halb. Vestluse käigus muutus naine emotsionaalseks ning hakkas värisema. Tatjana palus tal koju minna.

Oma viimasel päeval osalesin MARAC jätkukoolitusel, mille eesmärk oli arendada osalejate riskihindamise, turvalisuseplaanide ning juhtumikorralduse kohaseid teadmisi ja nende läbiviimise oskusi. Koolitusel saime teoreetilisi ja praktilisi teadmisi juhtumite hindamisest, turvalisuseplaanide koostamisest ja juhtumikorraldusest, mida rakendatakse igapäevatöös. Saime teada milline on MARAC protsess, kuidas käib riskihindamine ja järelhindamine, kuidas koostada kannatanule turvalisuseplaani, mis keskendub riskidele ja riskide maandamise tegevustele, omasime ülevaadet MARAC juhtumikorraldusest.